Afleveringen
-
Te vĂ”ib-olla ei usu seda, aga ma olen umbes 300x lendavast lennukist langevarjuga vĂ€lja hĂŒpanud. Kui te arvate, et langevarjuga hĂŒppamiseks peab vĂ€ga julge olema, siis selles on kindlasti mingi osa tĂ”tt sees, aga ka hĂŒpates vĂ”ivad igasugu uskumatud hirmud olla. Mul nĂ€iteks oli alati vĂ€ga hirmus lendava lennuki ukse taha ronida, sest ma kartsin alla kukkuda. Kuigi mul oli ju ometi alati langevari seljas ja alla kukkumisest poleks suurt midagi juhtunud, aga nĂ€e - mina kartsin
HĂŒppamise jĂ€tsin ma ĂŒhel hetkel maha, sest tundsin et mulle aitab. Olen ka naljaga pooleks öelnud, et nĂŒĂŒd saan oma oma adrenaliini hoopis improlavalt kĂ€tte ja kuigi see on nali, siis on selles oma tĂ”etera sees.
Sellest ja muudest teemadest tuleb meil juttu ka minu tĂ€nase kĂŒlalise Aivariga, kes on samuti pikalt langevarjuga hĂŒpanud nii lennukist kui ka igasugu muudelt objektidelt - nĂ€iteks alles Ă€sja hĂŒppas ta alla Tallinna teletornist. Lisaks on ta ka âJĂ€rgmise korraniâ improgrupi liige, VGT nĂ€itleja ja muidu ka igati tore inimene.
Kuuleme ka sellest kuidas Aivari elu esimeses improstseeni oli vaja tulekustutit, rÀÀgime meestest ja nende emotsioonidest, peatume Meisneri tehnikal, ning saame teada, et kuidas reageerivad Aivari sÔbrad, kui nad kuulevad, et ta nÀitlemisega tegeleb
-
Impros saavad kokku vÀga erinevad isiksused: IT-inimesed ja loovinimesed, tehnikud ja poeedid, testijad ja Ôpetajad, piloodid ja pÔllumehed.
Me saame kokku ja me mĂ€ngime, areneme ja muutume koos. Just niimoodi, justkui mĂ€ngeldes, saame me paremaks ning tuletame endale meelde, et mis see ikkagi on mis meid kĂ”iki inimeseks teeb ja omavahel ĂŒhendab.
Mina nĂ€iteks olen IT-inimene, mulle meeldib vĂ€ga arvuti taga istuda. Minu tĂ€nane kĂŒlaline - Maarja - on aga teatritaustaga loomeinimene ja ta pigem ehk ei taha arvuti taga olla.
Ja kuigi me pealtnĂ€ha oleme vĂ€ga erinevad inimesed, siis leidsime tĂ€nase intervjuu kĂ€igus nii mĂ”ndagi ĂŒhist ja paeluvat
Saame ka teada, et milleni vÔib viia Àgedalt disainitud visiitkaart, meenutame Meelise nimelise improgrupi saamislugu, mÔtiskleme publikuga suhtlemisest, arutame positiivse tagasiside olulisusest ja kuuleme, et mida kÔike vÔib leida raudukse tagant.
Igasugu ustega on nimelt nii, et mÔnikord esimesel katsel on nad kinni, kuid sellest ei tasu end heidutada lasta ja tuleb proovida uuesti, sest jÀrgmine kord on seesama uks Àkki juba lahti
-
Zijn er afleveringen die ontbreken?
-
MĂ”ne kuu eest osalesin ma peaasi.ee korraldatud Vaimse Tervise Impro ĂŒritusel Tartus Alexela loomelaval. Too pĂ€ev lĂ”ppes mitmest osast koosneva improetendusega, mille vahele erinevad inimesed rÀÀkisid publikule oma loo sellest, et kuidas impro neid elus aidanud on.
Mina olin on ĂŒks neist inimestest seal ja rÀÀkisin oma esinemishirmust ĂŒle saamisest. See oli minu jaoks vĂ€ga eriline esinemine, sest nĂ€iteks improt tehes ma mĂ€ngin karakterit ja see ei ole pĂ€ris mina; tööst rÀÀkides ma esindan oma tööandjat ja see ka ei ole pĂ€riselt mina - aga seal laval ma olin pĂ€riselt mina ise, rÀÀkisin endast ja see oli vĂ€ga eriline ja meeldejÀÀv kogemus.Mina olin ĂŒks nendest monoloogipidajatest seal ja minu tĂ€nane kĂŒlaline, Anna-Liisa oli teine - ta on tĂ€na pĂ€riselt siin ja tal on oma unikaalne lugu ja kogemus, millest tĂ€na ka lĂ€hemalt kuuleme
RÀÀgime ka lavaluulest ja lavaluule slĂ€mmidest, saame teada mida Anna-Liisa enne stseeni minekut mĂ”tleb, kĂ€ime Ă€ra kohas tahtmise ja mitte-tahtmise vahepeal ning mĂ”tiskleme stereotĂŒĂŒpide mĂ€ngimisest laval
-
Mulle improt tehes mĂ”nikord meeldib enda kogemusi tĂŒkkideks lahti vĂ”tta ja analĂŒĂŒsida - et mis tĂ€pselt toimus, miks ma just selliseid kĂ€ike tegin ja kas oleks saanud kuidagi teistmoodi ka.
Alati ma seda ei tee, mĂ”nikord on vaja ka lihtsalt tunda ja tunnetada, ent siiski tunnen et selline analĂŒĂŒs aitab mul nii ennast arendada, kui ka erinevaid teemasid sĂŒgavuti mĂ”ista - lĂ”puks olen ma ju vĂ€ga suure osa oma elust olnud programmeerija
Sama saab öelda ka minu tĂ€nase kĂŒlalise JĂŒrmo kohta, kes on ĂŒks Ruutu10 asutajaliikmetest ja olnud ka vĂ€ga pikalt programmeerija
Kuuleme ka asjadest kinni hoidmisest, saame teada kuidas Inglise kolledĆŸ ning Chicago JĂŒrmot muutsid, Ă”pime rohkem tegevuste kohta, mis impro raskeks teevad ning proovime lahti mĂ”testada kana kitkumist
Lingid:
https://en.wikipedia.org/wiki/Infinity_Train
-
MĂ”nikord teeme me elus tegevusi, mis vĂ”ivad teistele tunduda arusaamatu vĂ”i uskumatuna. Tundugu see siis ĂŒle mĂ”istuse keerulisena, petlikult lihtsana, vĂ”i siis lihtsalt arusaamatuna. NĂ€iteks pealtnĂ€ha lihtsate tegevuste taga on sageli vĂ€ga palju rĂ€nka, kuid nĂ€htamatuks jÀÀvat tööd. Ja nii mĂ”nigi tegu saab tehtud pelgalt sellepĂ€rast, et see on kellegi jaoks oluline. See sisemine motivatsioon on ĂŒks tugevamaid jĂ”ude, mis olemas on.
Minu tĂ€nane kĂŒlaline Rahel Otsa on just selline inimene, kes teeb tegusid, sest need on talle olulised. Rahel on juba 15 aastat tegelenud improga ja seda Ă”petanud, ta on asutanud omanimelise improkooli ja toonud Eestisse paljusid toredaid juhendajaid vĂ€lismaalt. Ta on ka tuntud ĂŒle maailma, Ă”petades improt erinevates kohtades ja osaledes rahvusvahelistel improfestivalidel juhendajana. Eestis on ta korraldanud rahvusvahelist improfestivali nimega Tilt. Ja see on vaid vĂ€ike osa tema saavutustest. Lisaks kĂ”igele on Rahel ka mĂ”nusalt tore inimene.
RÀÀgime tÀna rahvusvahelise improfestivali korraldamise telgitagustest, koostööst eestlaste vahel, veini ja veenmise rollist otsuste tegemisel ning sellest, kuidas Ôpetajad Ôpivad.
Rahel Otsa improkool: https://improkool.ee/et/
Tilt festivali etenduste salvestused: https://www.youtube.com/@tiltimprovfestival
-
Tavaliselt on mul igas saates kĂŒlas ĂŒks improkogemusega inimene, kellega ma intervjuud teen - sellest tuleb ka podcasti nimi: âImpro ja inimesedâ. Siiani olen rÀÀkinud 23 erineva inimesega ja tunnen, et nĂŒĂŒd on kĂ€es sobiv hetk korraks uut proovida ja juba tehtud intervjuudele tagasi vaadata.
Impros me teeme stseene, laseme fantaasial lennata, loome olukorrad ja karakterid ja siis mÀngime. KÔik improviseerijad tahaks stseene vÔimalikult hÀsti teha ja mÔnikord tulebki kÔik super hÀsti vÀlja, teinekord jÀlle jÀÀks nagu midagi puudu. MÔnikord on naljakas, teinekord hoopis tÔsine, mÔnikord tundub kohmakas, teinekord jÀlle tÀiega pÔnev ja kaasahaarav
Aga kuidas siis ikkagi teha head stseeni? Mis on see, mis teeb ĂŒhe stseeni heaks vĂ”i huvitavaks? Olen seda kĂŒsimust mĂ”ne kĂŒlalise kĂ€est otse kĂŒsinud, teised jĂ€lle on sellest rÀÀkinud lĂ€bi isiklike kogemuste
Paningi kĂ”ik selle ĂŒhte saatesse kokku - ehk nĂŒĂŒd jĂ€rgnevad erinevate improviseerijate mĂ”tted, nĂ€gemused ja mĂ€lestused sellest, et milline on hea, pĂ”nev vĂ”i meeldejÀÀv stseen
-
Ăhel hetkel oma elus me lĂ”petame kooli ja siis tuleb hakata elu elama. Aga kuidas sa tead mismoodi elu ĂŒldse elada? Kevadel lĂ”petad kooli ja sĂŒgisel pead juba tĂ€iskasvanu olema. MĂ”ned ĂŒksikud meist teavad tĂ€pselt, teistel ehk valikut polegi, kolmandatel hakkavad otsingud - kuni lĂ”puks ehk leiame midagi, mis tundub Ă”ige. Ja isegi siis vĂ”ib hiljem veel nĂ€rima hakata, et Ă€kki ikka polnud pĂ€ris Ă”ige.
Minu tĂ€nane kĂŒlaline on Ruutu10 asutajaliige, improviseerija ja Ăpetaja Toivo, kes rÀÀgib meile oma otsingutest, rĂ€nnakutest ja avastustest
RÀÀgime ka soojenduse olulisusest, partneri usaldamisest, impro Ôpetamisest ning kuuleme ka seda, et kuidas Toivo improstseenidest mÔtleb
Ja veel - Toivoga on nii pĂ”nev juttu vesta, et me ei mĂ€rganud ei kraaksuvaid vareseid ega ĂŒlelendavad lennukeid - aga salvestusest on neid kuulda kĂŒll. Korraks isegi mĂ”tlesin, et teeme uuesti, aga kĂ”ik intervjuud siin podcastis on sama unikaalsed nagu improstseenid - neid ei ole vĂ”imalik korrata ja Ă€ra viskamine oleks kuritegu.
-
Meil kÔigil on elus oma tee, kuigi ega me alati ei tea kus see on ja mÔnikord on seda ehk raske nÀhagi, sest igasugu takistused on ees - nÀiteks igasugu hirmud ja Àrevused. SeetÔttu vÔib nii mÔndagi tegemata jÀÀda ja pÀrast on sellest jube kahju
Improga tegelemine on ĂŒks moodus oma takistusi paremini tundma Ă”ppida, sest lĂ€bi kogemuse, mĂ€ngimise ja julgustuse me muutume vabamaks, muretseme vĂ€hem ning Ă”pime ennast tundma. Niimoodi vĂ”ib juhtuda, et leiamegi ennast ja oma tee ĂŒles. Endal lihtsam elada ja sageli paistab see muutus ka teistele vĂ€lja. Ja see kĂ”ik avab meile uusi ja tĂ€iesti ootamatuid vĂ”imalusi.
See kĂ”ik tuli mulle pĂ€he rÀÀkides mina tĂ€nase kĂŒlalise Ronald-Reigoriga, kellele improteatri kĂ”rval meeldivad veel igasugu kunstivormid: nĂ€iteks laulmine, muusika, joonistamine.
Meenutame ka raha loopimist, kuuleme millest tekib impropisik, saame teada kuhu vÔivad viia metsas olevad sillad ning mÔtleme selle peale, et milline vÔiks olla kaitsevÀgi, kus antakse ainult soovitusi.
-
Minu meelest on vahva kuidas improsse satuvad kokku nii erinevad inimesed - mĂ”ned tahavad esinemishirmust vabaneda ja julgemaks saada. Teistel jĂ€lle julgusest puudu polegi, neile meeldib esineda ja tahavad Ă”ppida hoopis teistega rohkem arvestama. Neid pĂ”hjuseid on veel ja igaĂŒhel on oma pĂ”hjus ja see ongi nii tore, sest me kĂ”ik oleme omamoodi unikaalsed.
Improt Ă”ppides me kĂ”ige muu hulgas harjutame koostööd tegema ja teistega arvestama - sest see on impros vĂ€ga oluline, ĂŒksi kaugele ei purjeta. Just see koostöö aitab luua turvalise ja toetava keskkonna, kus me saame areneda nii esinejate kui ka inimestena.
Sellest rÀÀkisime ka minu tĂ€nase kĂŒlalise Sandraga, kes töötab Peaasi nimelises organisatsioonis vaimse tervise edendamisega ja see on ĂŒks vĂ€ga-vĂ€ga oluline ja inspireeriv töö.
Jutuks tulid ka vaimse tervise ja impro seosed, spontaansuse olulisus, vaikuse ja emotsioonide roll improstseenides ning tasakaalu leidmine nii laval kui ka elus.
-
Impro Ă”ppides me kĂ€ime kursustel, töötubades, festivalidel ja laagrites. Saame targemaks ja mĂ€ngime; on lausa lust kui kĂ”ik asjad laabuvad. Seejuures vĂ”ib aga kergesti jÀÀda mĂ€rkamatuks, et iga taolise ĂŒrituse taga on tegelikult palju rĂ€nka ja nĂ€htamatut tööd. Kusagil on inimesed, kes selle kĂ”ik meile vĂ”imalikuks on teinud - kĂ”ik need organiseerijad, juhendajad ja tehnikud.
Ăks sellistest inimestest on ka minu tĂ€nane kĂŒlaline Kairi. Mina saingi temaga tuttavaks lĂ€bi suviste ja talviste improlaagrite, mida ta nĂŒĂŒdseks juba 8a korraldanud on; need on kĂ”ik alati super hĂ€sti toiminud.
Muide, ka see podcast sai suuresti alguse tÀnu Kairi korraldatud improlaagritele, sest seal ma avastasin, et kui suur see impromaailm Eestis on
Kairi jĂ”uab uskumatult palju - ta kasvatab kolme last ja ĂŒhte abikaasat, ta on improviseerija, harrastusnĂ€itleja, Von Glehni teatri mĂŒĂŒgijuht, korraldab töötubasid ja kursusi igale vanusele ning on ka EhatĂ€he improtrupi liige
RÀÀkisime klassikalisest teatrist, lahti laskmise Ă”ppimisest, hirmudest, koolieksamitest ning juttu tuleb ka sellest, et kuidas pealtnĂ€ha korralik ja tagasihoidlik inimene improstseenis mĂ”nikord ĂŒllatada vĂ”ib
Lingid:
Maie Kilgas
Von Glehni teater
EhatÀht improtrupp
-
Impro saab olla naljakas, aga ta vÔib olla ka tÔsine ja ta vÔib hinge puudutada. See juhtub siis, kui vÔtad endale aega, et pÀriselt tunda ja tunnetada. Kui sa ei muretse, et mida teha vÔi mis edasi saab, kui sa ei pinguta ega proovi nalja teha, kui vaid lased enda seest vÀlja tulla sellel, mis sealt vÀlja tulla tahab.
Impro on enese vÀljendus. Ennast vÀljendada saab sÔnadega ja saab ka muusikaga. MÔnikord polegi selleks vaja rohkelt sÔnu ega palju akorde. VÀhesed, ent siirad sÔnad on ilusad ja hingest tulev muusika on kaunis.
MĂ”nikord saab see kĂ”ik kokku ĂŒhe inimese sees ja siis on veel eriti hingepuudutavalt ilus
Ăks sellistest inimestest on minu tĂ€nane kĂŒlaline Anu, kes alustas oma improteekonda Von Glehni teatris ja pĂ€rast seda oli kIMPROose improtrupi liigeAnuga rÀÀkisime me paljust - nĂ€iteks muusikast, siiratest ja ausatest emotsioonidest stseenides, aga ka enesekriitikast ja sellega tegelemisest ning jĂ”udsime Ă€ra kĂ€ia isegi telliskivipuruses Aseri rannas
-
PĂ”nev on kuulda kĂ”igist neist erinevatest pĂ”hjustest miks inimesed improsse tulevad. On see siis uue vĂ€ljundi otsimine, soov ĂŒle saada mingist hirmust, vĂ”i siis lihtsalt lĂ”busa ja huvitav tegevus otsimine.
Me tuleme improsse ja vĂ”tame kĂ”ike mida vĂ”tta on. Me lĂ”butseme ja mĂ€ngime, avastame ja kasvame, muutume ja muudame. MĂ”nikord juhtub ka nii et saame improst kĂ€tte selle, mida otsima tulime ning siis avastame et on kĂ€es aeg edasi liikuda - sest nĂŒĂŒd on hingel hoopis midagi muud vaja.
Minu tĂ€nane kĂŒlaline Rita tuli improsse, et töörutiinist vĂ€lja saada ja see tĂ”mbas teda esimesest hetkest kaasa; ta tegeles improga kolm aastast intensiivselt, Ă”ppis ja muutus, lĂ”butses ja avastas, sai vabamaks ja julgemaks - kuni ĂŒhel hetkel viis elu teda edasi.
Muide, kĂ”ige muu kĂ”rval on Rita ka ĂŒks Enterprenööritajate podcasti autoritest - seal on vĂ”imalik kuulata vĂ€ikeettevĂ”tjate kogemuslugusid.
Rital on vÀga mÔnus elufilosoofia ja mul oli vÀga pÔnev temaga rÀÀkida, nÀiteks sellest et mismoodi kogu see improasi eemalt paistab, mina praegu olen kÔrvadeni impro sees ja mÔnikord mulle tundub, et raske on suurt pilti nÀha.
RÀÀkisime ka piraatsĂ”nadest, saame teada, et mis on see tegevus, mida Rital mind tegema panna ei Ă”nnestunud, vahepeal pĂ”ikame SKP arvutamise telgitagustesse ning kuuleme et kuidas ĂŒheainsa postkaardi saatmine vĂ”ib anda vĂ€ga hea sĂ”bra.
Lingid
Enterprenööritajad podcast
-
Improt tehes Ă”pime me ennast ja oma kaasmĂ€ngijaid tundma. On isegi öeldud, et tund aega kellegagi koos improt tehes saab tema kohta rohkem teada, kui muidu 10 aasta jooksul. Osaliselt tuleb see sellest, et kuigi me stseenides mĂ€ngime karaktereid, siis paljud karakterite valikud tulevad ĂŒhel vĂ”i teisel moel meie enda seest, me vĂ€ljendame oma sisemisi mĂ”tteid ja emotsioone, mĂ”nikord isegi nĂ€itame oma haavatavust ja laseme teistel oma maskide taha piiluda.
Niimoodi vĂ”ib kergesti juhtuda, et leiame endale head sĂ”brad ja mĂ”ttekaaslased, mĂ”nikord isegi kaaslase terveks elus. Ma nĂ€iteks tean pĂ€ris mitut inimest, kes on ĂŒksteisega lĂ€bi impro tutvunud ja hiljem lausa abiellunud. Ehk - impro liidab inimesi mitmel moel.
Sellest ja paljust muust rÀÀkisin oma tĂ€nase kĂŒlalise Andresega, kahjuks pidime seekord piirduma ĂŒhe tunniga, kuigi juttu oleks meil jĂ€tkunud ikka vĂ€ga palju kauemaks.
NĂ€iteks saame teada, et kuidas sĂŒndisid Starve Trek improetenduse formaat ning kaske-kaske soojendusharjutus, kuuleme kuidas impros omandatud oskused on Andrest töö juures aidanud, kuidas ta kasutab improt lapse kasvatamisel ning heidame ka ĂŒhe pilgu Ruutu10 algusaegadesse
-
Minu jaoks on impro vĂ€ga oluline ja see on mulle palju andnud, aidanud mul ĂŒle saada esinemishirmust ning toonud vĂ€ga palju toredaid mĂ€lestusi
Improsse satub erinevaid ja huvitavaid inimesi ning neil kĂ”igil on omad lood. Ăks pĂ”hjus miks ma seda podcasti teen, on see, et mind tĂ€iega huvitab kuidas nad kĂ”ik improt nĂ€evad ja tajuvad, mida nad on improt tehes lĂ€bi elanud ja avastanud, kes nad ĂŒldse on inimestena
MÔned meist, improviseerijatest, on vÀljaspool stseene ja proove rohkem avatud, teised nÀivad hoopis kinnisemad - kuigi ka neil on palju öelda. MÔnikord pole lihtsalt vÔimalust neid kuulata.
Minu tĂ€nase kĂŒlalise Jevgeni kohta on öeldud, et ta on pigem vaikne, nii et seda pĂ”nevam oli temaga tervelt tund aega mĂ”nusalt juttu puhuda.
Saame ka teada, et millist reaktsiooni tekitas Jevgenis esimene Ruutu10 reklaam, kuidas Jevgeni ĂŒkskord improlaval MĂ€rt Avandit mĂ€ngis - ilma et ta oleks teadnud kes see ĂŒldse on; saame veel teada, et mida ta tunneb peale neljatunnist improproovi ja et milline on ĂŒks korralik nusserdis
-
MĂ”nikord tundub, et impro on nagu sibul, koorid maha ĂŒhe kihi teise jĂ€rel ja see kĂ”ik vĂ”tab silmist vee vĂ€lja. See on enamasti ikka rÔÔmu pĂ€rast, kuigi mĂ”nikord teeme ka hoopis tĂ”sisemaid ja isegi kurvemaid avastusi - ehk impro sees on kĂ”ik emotsioonid, nii nagu pĂ€riseluski.
Impros on olulised emotsioonid ja ausus - kui sa pÀriselt tunned seda, mida sa mÀngid, see on tÀiega vÔimas tunne.
Mul on selle emotsioonivĂ€rgiga impros kĂ”vasti pusimist olnud, sest mul ei ole lihtne neid vĂ€lja nĂ€idata ja instinktiivselt ma pigem peidan emotsioonid enda sisse - kuigi samal seal sees vĂ”ib korralik torm olla. Tasapisi olen selles julgemaks saanud ja kĂŒll ma selle pĂ€hkli ka enda jaoks ĂŒkskord lĂ”plikult lĂ€bi hammustan
Minu tĂ€nane kĂŒlaline Karoliina on selles osas tĂ€ielik antipood, temal tulevad emotsioonid ĂŒlihĂ€sti vĂ€lja. RÀÀgime veel tĂ”sistest stseenidest, vihast, julgest pealehakkamisest, Ă”petamisest, esinemishirmust ja paljust muust.
Lisaks saame ka teada, et millised kaks sĂ”na oleks kirjas Karoliina visiitkaardil, mismoodi emaga tĂŒlitsemine vĂ”ib aidata elule suunda anda ning kuidas Karoliina ĂŒkskord publiku sokkidega naerma ajas :)
-
Improt Ă”ppides teeme me kĂŒmneid ja sadu stseene. Eriti alguses tunduvad kĂ”ik oma tehtud stseenid veel eriti toredad, sest see on terve uus maailm, kus koos teistega avastada, mĂ€ngida ja katsetada
Hilisemad stseenid enam nii vÀga meelde ei jÀÀ. MÔnikord on lÔbus, mÔnikord on raske - aga pigem jÀÀb meelde emotsioon, mitte detailid.
Kuid vahetevahel harva - kui kĂ”ik asjad juhtuvad tĂ€pselt Ă”iged olema - siis sĂŒnnib selline stseen, mis avaldab nii sĂŒgavat muljet ja tekitab nii tugevaid emotsioone, et on ka aastaid hiljem meeles. Tundub tĂ€iesti uskumatu, et meie sees midagi sellist peidus vĂ”ib olla.
Just sellistest stseenidest tuleb muu hulgas juttu ka minu tĂ€nase kĂŒlalise Triinuga
Saame ka teada, et millised on Triinu supervĂ”imed, et kuidas kokkupuude Toivoga muutis 180 kraadi tema suhtumist improsse ning kuuleme ka tema pĂ”hjustest improga tegelemiseks - ĂŒks neist on esinemishirmu vastand
-
Impro pĂ”hireeglid on lihtsad - nĂ€iteks see, et toetame ĂŒksteist ja et eksimine on lĂ”bus. Nende lihtsate reeglite pealt saab tĂ€itsa ilusti esimesed stseenid Ă€ra tehtud ja selle mĂ”nusa improtunde kĂ€tte.
Improt on vÔimalik ka aastaid Ôppida ja harjutada, osaledes töötubades, lugedes kÔik neid tuhandeid artikleid ja raamatuid ning kuulates podcaste - kÔik ÀÀreni nÔuandeid tÀis.
Alguses tundub kogu jutt kĂŒll hĂ€sti tore ja kasulik, aga ega kohe ei saa kĂ”igest tĂ€pselt aru ega oska ka kĂ”ike Ă€ra kasutada - selleks tuleb jĂ€rjepidevalt katsetada, harjutada ja kogemusi saada ning igaĂŒhel toimub see omas tempos; kiirendada seda protsessi vĂ€ga ei saa
See tuli pĂ€he rÀÀkides tĂ€nase kĂŒlalise Kristjaniga.
Saame teada, et kuidas saada impros heaks; kuidas anda tagasisidet ja et miks autojuhile ânael kummiâ soovimine ei pruugi ĂŒldse hea mĂ”te olla
-
Ma olen nĂŒĂŒd improga tegelenud ĂŒle 4 aasta, See on olnud pikk, lĂ”bus ja kurviline tee - on perioode, kus lĂ€heb vĂ€ga hĂ€sti ning lĂ”busalt, ja mĂ”nikord jĂ€lle oleks nagu sein ees.
Viimasel ajal kummitab mind ĂŒks mĂ”te - et kogu aeg tahaks veel ja rohkem, tahaks olla parem. Aga kui palju ĂŒldse on piisav? Kui kogu aeg tahta jĂ€rjest rohkem, siis kas saab ĂŒldse kunagi pĂ€ris rahul olla?
Ma arvan, et mÔnikord tuleb aeg maha vÔtta, mÔelda selle peale mis juba tehtud ja patsutada endale tunnustavalt Ôlale. MÔnigi saavutus vÔib endale tagant jÀrele tunduda lihtne ja vÀike, aga tegelikult ta ei ole seda!
See kĂ”ik tuli pĂ€he, kui rÀÀkisin oma tĂ€nase kĂŒlalise Triinuga, veel kuue kuu eest ei teadnud ĂŒldse, et impro olemas on ning kes sattus impro juurde hoopis teistmoodi, kui enamus teisi inimesi
Saame ka teada, et milline on Triinu arvates hea stseen, mis on impro juures tema jaoks kÔige raskem ja et kuidas saab impro juures kasutada Àra teipi.
-
Impro Ă”ppimine on ĂŒks pikk ja pĂ”nev protsess ja me kĂ”ik alustame seda erinevalt stardipositsioonilt - mĂ”nel, nĂ€iteks minul, on hirm esinemise ees ja tahe sellest vabaneda, mĂ”ni teine jĂ€lle tahaks vĂ€ga esineda, aga ei tea tĂ€pselt kuidas ja leiab selle vĂ”imaluse just lĂ€bi impro.
Ăppida on impros palju - nĂ€iteks julgust, enese vabaks laskmist, teiste toetamist ja seda et vead on head. Mina olen muu hulgas Ă”ppinud midagi, mis algul tundus tĂ€iesti ebaintuitiivne - improstseenis ei pea kogu aeg rÀÀkima ja teksti tootma - mĂ”nikord on hoopis parem vait olla, et eelnevalt öeldu saaks ruumi hingata ja aega mĂ”juda. Ja mĂ”nikord pole sĂ”nu ĂŒldse vaja - sest ennast vĂ€ljendada saab ka nĂ€oilmete, kehahoiaku ja liigutustega.
Sellest ja veel paljust muust rÀÀgib minu tĂ€nane kĂŒlaline MĂ€rt.
Saame ka teada, et kuidas nali vĂ”ib aidata elu kraavist vĂ€lja tĂ”mmata; milliseid emotsioone tekitab ĂŒlihea improstseen; ning kuidas teiste Ă”petamine aitab endal Ă”ppida.
-
Mul mÔnikord on nii, et mÔtted peas panevad stardist minema nagu maailmameister Pirita-Kose ringrajal - ja huvitaval kombel on nii, et kuigi oma peas toimub see kÔik nagu tÀiesti normaalse kiirusega, siis neidsamu mÔtteid teistele vÀljendades, teistega rÀÀkides - neile ilmselt tundub nagu oleks nagu pealtvaatajad tollesama ringraja ÀÀres - mingi tume kogu paneb tÀiega mööda.
Ma ise olen sellest rohkem teadlikuks saanud alles improt tehes ja oma esinemisi vaadates / kuulates - varem ei osanud isegi vĂ€ga tĂ€helepanu pöörata. Tunnen, et olen selles palju paremaks saanud, sest impros tehes on ĂŒlioluline olla kohal, olla hetkes - ja seda on vĂ€ga raske saavutada, kui liigud partneriga erinevas tempos.
Minu tĂ€nases kĂŒlalisel Hannelel - on ka taolised lĂ€bielamised ja tema juhendaja - Rahel Otsa - on talle mitmeid kordi meelde tuletanud, et âhinga ja kuulaâ.
Hannele jagab ka oma kogemusest draamaĂ”petajana töötamisest, kirjeldab et kuidas ĂŒle Zoomi rahvatantsu tehakse ning rÀÀgib ka sellest, et mis ja kuidas saab siis kui saavad kokku ettevĂ”tte juht, vangivalvur ja kultuurikorraldaja - ja, ei, see ei ole anekdoot :)
- Laat meer zien